Kvarts on valmistatud looduslikest ainetest, mis on segatud sideainega ning seejärel pressitud ja kuumutatud. Kvartsil on mitmeid eeliseid looduslike kivimite ees – suurem vastupidavus, ühtlane välimus ja suur värvi- ning mustrivalik. Kvarts on tihti klientide eelistatum valik kuna see on vähem poorne ja kergem hooldada kui looduslik kivi.

Graniit (ladina sõnast granum ‘tera’) on hall, roosakas või punakas jämedateralise struktuuriga enamasti tardkivim.

Graniit koosneb põhiliselt kvartsist ja päevakividest. Vähemal määral sisaldab ta vilke (enamasti biotiiti), amfiboole ja muid mineraale.

Graniit on kivim, mis sisaldab alati kvartsi ja päevakivi. Kui oletada, et graniit koosneb ainult kolmest mineraalist – kvartsist, leelispäevakivist ja plagioklassist, siis jääks graniidi kvartsisisaldus vahemikku 20…60%, plagioklassi võib olla 10…65% päevakividest ning leelispäevakivi 35…90% päevakividest. Et graniit sisaldab ka muid mineraale, võivad tegelikud arvud sellest erineda, kuid graniiti kui kivimit defineeritakse just läbi nende kolme mineraalirühma, elimineerides mõtteliselt kõik muud mineraalid.

Keraamika kui materjal hõlmab tänapäeval mitmesuguseid anorgaanilisi mittemetalle (ränidioksiid, alumiiniumoksiid, ränikarbiid, titaannitriid) ja nende komposiite, mille töötlemisel rakendatakse kõrget temperatuuri.

Marmor on laialt levinud moondekivim. Olenevalt sellest, kas marmor on tekkinud lubjakivist või dolokivist, koosnevad marmorid kas kaltsiidist või dolomiidist. Lisandina võib marmor sisaldada kvartsi, küünekivi, granaate, pürokseene, diopsiidi, serpentiini jne.

Pealiskaudsel vaatlusel võib marmorit mõnikord kvartsiidiga segi ajada, kuid neil on lihtne vahet teha näiteks kõvaduse järgi. Et kvartsiit koosneb kvartsist, mille kõvadus on 7, ei saa teda nõelaga kriimustada. Marmor koosneb aga valdavalt kaltsiidist, mille kõvadus on 3, seetõttu saab marmorit nõelaga hõlpsasti kriimustada. Erinevalt kvartsiidist reageerib marmor ka hapetega, näiteks soolhappega, mille tilgutamisel marmorile järgneb reaktsioon, mille käigus eraldub kihisedes süsinikdioksiid.

Marmorite värvus on väga varieeruv – helevalgest mustani. Erikaal on 2,65…2,80. Marmorile on sageli omane voolutekstuur, mis tekib moonde käigus osaliselt ülessulanud kivimite liikumisest üksteise suhtes.